2013. aastal näitasid teadlased ajakirjas Scientific Reports, et neljas kümnest uuritud viikingiaegsest Skandinaavia tekstiilist leidus kanepikiudu, nende seas Överhogdali seinavaipades, mida on nimetatud Rootsi Bayeux' vaibaks.
2013. aastal avaldasid kolm teadlast Uppsala ülikoolist, Rootsi Ajaloomuuseumist ja Bergeni ülikoolist ajakirjas Scientific Reports (Nature Publishing Group) artikli, mille Rootsi päevaajakirjandus jättis peaaegu täielikult tähelepanuta. Tulemus oleks pidanud panema terve rahva kulmu kergitama.
Kümnest hoolikalt uuritud viikingiaegsest ja varakeskaegsest Skandinaavia tekstiilist, mis on radiosüsiniku meetodil dateeritud ajavahemikku 780–1420 pKr, sisaldas neli kanepikiudu. Nende seas olid Överhogdali seinavaibad, mida sageli kutsutakse Rootsi Bayeux' vaibaks ja mis kuuluvad Põhjala vanimate säilinud figuratiivsete pildikangaste hulka.
Üks Rootsi uhkemaid kultuuripärandeid on seega kootud kanepist.
Mis on Överhogdali seinavaibad?
Överhogdali seinavaibad, viis kangatükki, mille avastas 1909. aastal Jonas Holm Härjedalenis Överhogdali kiriku renoveerimise käigus, kuuluvad Põhjala vanimate säilinud figuratiivsete pildikangaste hulka. Neil on näha jahistseene, jumalakujutisi, mütoloogilisi loomi ja stseene, mida tänapäeval tõlgendatakse enamasti Ragnaröki kujutistena (tõlgendus on siiski vaieldav). Kangad on nii haprad, et neid hoitakse tänapäeval kliimakontrolliga vitriinides Östersundis Ahlbergshallenis, mis kuulub Jamtli muuseumi juurde.
Kaks eraldi radiosüsinikuanalüüsi (1991 ja 2005) dateerivad need aastatesse 800–1170 pKr, seega kooti need viikingiaja kõrgajal, samal ajal kui skandinaavlased purjetasid Konstantinoopolisse, asustasid Islandi ja tegid Hedebyst ühe Põhja-Euroopa suurima kaubalinna.
Kuni 2013. aastani arvati, et need kangad on tehtud linast või villast. See tundus loomulik: valitsevas arusaamas oli kanep jäme kiud, millest tehti köit ja kotte, mitte peenemat tekstiili.
See arusaam osutus vääraks.
Mida teadlased tegelikult leidsid
Uuring, mida juhtis tekstiiliajaloolane Gunilla Skoglund koos Margareta Nockertiga (Rootsi Ajaloomuuseum) ja professor Bodil Holstiga (Bergeni ülikool), kasutas kiutüübi määramiseks optilise mikroskoopia, skaneeriva elektronmikroskoopia (SEM) ja keemilise analüüsi kombinatsiooni. Meetod on korratav ja ajakirjas Scientific Reports üksikasjalikult kirjeldatud.
Järeldus oli üheselt mõistetav: neli tekstiili kümnest sisaldasid kanepit, kolm segus linaga, üks puhtast kanepist. Tegemist ei olnud juhuvalimiga: autorid kirjeldavad uuritud esemeid kui vanimate ja kõige paremini säilinute hulka kuuluvaid (among the oldest and finest preserved). Seetõttu ei saa neid arve laiendada kogu Skandinaavia viikingiaegsele tekstiilitoodangule. Küll aga näitavad need, et kanep oli nende kangaste materjalina tavaline.
Kõige olulisem tähelepanek ei olnud ehk kvantitatiivne, vaid kvalitatiivne. Teadlased märkisid, et kanepikiud olid nendes kangastes peaaegu sama peened kui lina. Kanep ei olnud siin seega odav jämekiud. Uuring ei tee järeldusi kudujate kavatsuste kohta ega käsitle kangaste ilmastikukindlust, autorid märgivad hoopis, et eelistus lina ja kanepi vahel varieerus sõltuvalt kohalikest kasvutingimustest.
| Periood | Kanep Põhjala tekstiilis |
|---|---|
| 350 eKr – 450 pKr | Rohkem kanepi- kui linaõietolmu (Oslo fjord) |
| 780–1420 pKr | 4 viikingitekstiili 10-st sisaldab kanepit (Scientific Reports 2013) |
| 800–1400 pKr | Kanepikasvatuse intensiivseim periood Euroopas |
| 1950.–60. aastad | Gotland riigi suurim kanepipiirkond, kanepivabrik Visbys |
| 1968 | Narkootiliste ainete seadus lõpetas kasvatamise |
Kanep Põhjalas enne Odinit
Kanep on Skandinaavias veelgi vanem kui viikingiaeg. Oslo fjordi settekihtide õietolmuanalüüsid näitavad tunduvalt rohkem kanepi- kui linaõietolmu juba ajavahemikus 350 eKr kuni 450 pKr, seega Rooma riigi ja rauaaja ajal, enne kui Põhjalal oli üldse kirjakeel.
Seda kajastab Skoglundi uuring viitega botaanik Knut Fægri ja kolleegide varasematele töödele, kelle Lõuna-Norra õietolmukaardistused on Põhjala paleobotaanikas standardiks.
Teisisõnu: kui Caesar ületas Rubiconi, kasvatati Norra ja Rootsi rannikul kanepit. Kui ristiusk Põhjalasse jõudis, kasvatati kanepit. Kui Gustav Vasa 1523. aastal krooniti, kaks tuhat aastat hiljem, kasvatati endiselt kanepit, nüüd juba dokumenteeritud tööstuslikus mahus.
Gotland ja Hansa: sõlmpunkt, mitte põld
Keskajal sai Gotlandist üks Läänemere tähtsamaid kaubasõlmi ja Visbyst üks Hansa varaseid peamisi linnu. Saare tugevus peitus asukohas. Gotlandi positsiooni Hansas käsitlev uurimus kirjeldab saart kui kriitilist sõlmpunkti kaubandusele, mis läbis Läänemerd nii kaugetest paikadest nagu Venemaa, Saksamaa ja Inglismaa. Kaubad, mida selles kaubanduses nimetatakse, on karusnahad ja puit.
Kanep nende hulka ei kuulu, ja selle juures tasub peatuda, sest sageli väidetakse vastupidist. Läänemere kanep tõepoolest varustas Euroopa laevastikke, kuid see ei tulnud siit. Aastatel 1767 kuni 1782 andis Venemaa 95,9 protsenti Suurbritannia kanepiimpordist, keskmiselt 18 392 tonni aastas, veetuna Peterburi ja Riia kaudu. Gotland oli sadam, millest laevad möödusid, mitte põld, kus köis kasvas.
Mida saar ülejäänud Skandinaaviaga jagas, oli kasvatamine oma tarbeks. Kanepit kasvatati ja leotati Lõuna-Rootsis juba Rooma rauaajal, vanim kindel tõend kanepileotusest Skandinaavias, ning tava jätkus läbi viikingiaja ja keskaja. Köied, kotid, voodipesu, purjeriie. Oma tarbeks, mitte ekspordiks.
Unustamine: kolm jõudu 150 aasta jooksul
Kuidas sai 2000 aastat vana Põhjala traditsioon kaduda nii täielikult, et enamik rootslasi peab kanepit tänapäeval uueks, ameerikalikuks või radikaalseks?
Ligikaudu aastatel 1840–1960 lammutasid Põhjala kanepimajanduse kolm paralleelset jõudu.
1. Tööstuslik puuvill (1830.–1900. aastad)
Puuvillatootmise industrialiseerimine Manchesteris ja Uus-Inglismaal lõi hinnad, millega lina- ja kanepikasvatajad võistelda ei suutnud. Ameerika puuvill oli pealegi orjatöö tulemus, kulustruktuur, millega ükski Euroopa põllumees konkureerida ei saanud. Rootsi linatootmine kokkus 1870. aastatel. Rootsi kanepikasvatus järgnes.
2. Sünteetiline kiud (1935–1960)
Kui DuPonti keemik Wallace Carothers sünteesis 1935. aastal nailoni (patent anti 1938) ja 1940. aastatel arendati välja polüestri tootmisprotsessid, muutus tekstiiliturg jäädavalt. Suur osa maailma tänapäevastest rõivastest on naftakeemiatooted, mis tähendab, et sama naftatööstus, mis domineerib kütuseturul, domineerib ka rõivatööstuses.
3. 1937. aasta rahvusvaheline keelustamislaine
USA võttis 1937. aasta augustis vastu Marihuana Tax Acti. Vastupidiselt levinud arusaamale ei olnud see täielik keeld, vaid maksu- ja registreerimisseadus: paragrahv 1(b) välistas sõnaselgelt küpse varre, kiu, seemneõli ja steriliseeritud seemne. Ameerika Ühendriikide kanepitoodang saavutas hoopis oma tipu 1943.–1944. aastal. Maksu- ja loakord muutis kasvatamise siiski halduslikult koormavaks ning USA survel järgnesid rahvusvahelised kokkulepped, mille tulemusena enamik lääneriike kehtestas 1950.–1960. aastatel sarnaseid piiranguid. Rootsi reguleeris kanepikasvatust 1968. aasta narkootiliste ainete seadusega, mis ei eristanud THC-rikkaid ja THC-vaeseid sorte. Tööstuslik kanep muutus seega Rootsis aastakümneteks lubamatuks.
EL on tööstuslikku kanepit reguleerinud alates 1970. aastatest (määrus 1164/89 määras 1989. aastal piiriks 0,3% THC, mis langetati 2000. aastal 0,2%-le ja tõusis alates 2023. aastast taas 0,3%-le). Rootsi liitus ELiga 1995. aastal, kuid tööstusliku kanepi kasvatamine muutus Rootsis seaduslikuks alles 2003. aastal: Euroopa Kohus leidis 16. jaanuari 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-462/01 (Hammarsten), et Rootsi keeld oli vastuolus ühise turukorraldusega. Selleks ajaks oli Rootsi traditsioon juba kolm põlvkonda katkenud. Praktiline oskusteave, kuidas kanepit leotada, ropsida, sugeda ja ketrata, oli säilinud üksnes muuseumides.
Mida me unustamise eest maksisime
Põhjala kanepist loobumise ja selle asendamise puuvilla ning polüestriga hind muutus 20. sajandi lõpus järk-järgult nähtavaks.
Mikroplast ookeanides. IUCN-i raport Primary Microplastics in the Oceans (2017) näitas, et umbes 35 protsenti maailmamere mikroplastist pärineb sünteetiliste kangaste pesemisest. Iga kord, kui polüestersärki pestakse, eraldub sellest sadu tuhandeid mikrokiude, mis jõuavad ookeanidesse, ja meie kõhtu.
Puuvilla veetarve. WWF-i veejalajälje analüüside järgi kulub ühe puuvillase T-särgi tootmiseks umbes 2700 liitrit vett. Araali meri, kunagi maailma suuruselt neljas järv, kaotas 20. sajandi teisel poolel üle 90 protsendi oma mahust, suuresti Usbekistani ja Kasahstani nõukogudeaegsete puuvillapõldude niisutamise tõttu.
Pestitsiidid. Puuvilla kasvatatakse ligikaudu 2,4 protsendil maailma põllumaast, kuid selle arvele langeb umbes 16 protsenti maailma insektitsiidide tarbimisest ja kuus protsenti pestitsiidide kogutarbimisest (ICAC/WWF). Kanep ei vaja saagi saamiseks praktiliselt mingeid keemilisi taimekaitsevahendeid.
Transport ja süsinikuheide. Tavaline puuvillane T-särk on enne poeriiulile jõudmist läbinud tuhandeid kilomeetreid. Sama rõivas Rootsis kasvatatud kanepist oleks läbinud sellest murdosa.
Käsitöö läks seega kolme põlvkonnaga igapäevasest väljasurnuks. Toormaterjal läks Euroopa kaubandustaristu osast eksootiliseks.
Gotland, 2025
Gotlandil töötleme nüüd taas kanepit. Me ei kasvata ise; me töötleme Rootsi tööstusliku kanepi kasvatajate saaki, sama seaduslikult reguleeritud Cannabis sativa't, mida EL reguleerib tööstusliku kanepina ja mis sisaldab alla 0,3 protsendi THC-d.
Ja see pole esimene kord, kui saar on suurim. 1950. ja 60. aastatel oli kanepikasvatus Gotlandil kogu riigi suurim, Visby külje all oli kanepivabrik. Maa sobis, eriti kuivendatud sood, ja saagid olid suuremad kui näiteks Prantsusmaal ja Kanadas.
See on väike algus. Kuid see ei ole uus. See on taasühendamine.
Käsitöö, mille viikingid 1200 aastat tagasi välja arendasid, mis oli Põhjalas üle tuhande aasta oma tarbeks ja mille kolm tööstuslikku jõudu vaevalt sajandiga kustutasid, see on taastatav. Teadmised on olemas muuseumides, arheoloogilistes aruannetes ja 2013. aasta Scientific Reportsi artiklis. Need ootavad vaid kojutoomist.
Kokkuvõte: traditsioon, mitte trend
Kui Rootsi poliitik ütleb, et kanep on vastuoluline või radikaalne, tasub meeles pidada, et Överhogdali seinavaibad, mis ripuvad Östersundis klaasi all, on tehtud sellest taimest. Kui tarbija väldib kanepit arvates, et see on uus või alternatiivne, loobub ta toormaterjalist, millest tehti tuhat aastat Põhjala peenimaid kangaid.
Vähe on asju, mis oleksid rootslaslikumad kui kanep.
See, et enamik meist seda ei tea, ongi kogu loo kõige tähelepanuväärsem osa.